Mehis Heinsaar "Rändaja Õnn"

Rändaja õnn on lõhnatu, värvitu , sõdelev õhk mis lendles tuulega Eesti peal ringi ja sattus mingil moel inimestesse jaa tekitas inimeses õnne ja heaolu. Ta tuli läti kaudu Eestisse. Inimesed kelle sees ta oli, olid täiesti erinevad: rikas vanamees Aap Anderson, joodikust naisepeksija ja plekksepp Venjamin, noor tüdruk Mari-Ann, 8 aastane poiss Ilmar, tundmatu nimega kiskja, üks poolpime vanamees Jaanus Laidmaa. Ta liigub siiamaani sinna kuhu tuul teda viib.

Mehis Heinsaar "Õnnelikud päevad"

Jutt oli Härra Pauli hingerahust. Härra paul oli oma korteris öösel ära surnud ja Härra Pauli hingerahu oli temast välja uitama läinud. Hingerahu hiilis Härra Pauli naabrite juurde kes parasjagu magasid ja kõditas neid, naabrid ei teinud sellest välja, kuna ta oli ju hingerahu. Kui Härra Pauli laip hakkas lehkama ja see hais tungis läbi korteri, murdsid ta naabrid ja sugulased ukse maha ja leidsid Härra Pauli surnuna. Nad lõugasid hüsteeriliselt, mille peale hingerahu mõtles, et milleks raisata aega hüsteeritsemisele kui võiks minna kohvikusse jne. Peale seda veets hingerahu paar-kolm päeva linna peal ringi: sõitis trammi peal jänest, õhtud veetis kõrtsides ärimeeste seltsis ja nautis viskit. Matusepäeval kogunesid kõik surnuaia värava juurde. Sadas külma vihma ja inimesed olid kurvad. Ajaviiteks käis Härra Pauli hingerahu inimeste mõtteid kuulamas. Kuulas kuidas üks mõtles vahekorrast lasteaiakasavataja Heleniga jne. Korraga hakkas hingerahul külm, mida kauem ta inimestestest läbi käis seda külmem tal hakkas, nii kaua kuni tal oli nii külm et ta pages tagasi Härra Pauli roiskunud kehasse, kus tal hakkas jälle soe. Peale lühikest hauakõnet toksiti kirst kinni ja maeti mulla alla. Härra pauli hingerahu oli natuke aega niisama roiskuvas kehas ja siis ta hakkas lambaid lugema kuni ta jõudis 53605-nda lambani, siis ta kadus kuskile ära ja tagasi pole ta enam tulnudki.